Tehnikakeele kujunemine ja Tehnikaülikooli roll selles

Tehnikakeele kujunemine ja Tehnikaülikooli roll selles. 05.03.2026. Eesti keel tõusis kõrgharidus- ja teaduskeeleks 1920.–1930. aastatel. Tehnikakeele sihipärase ja süsteemse arendamisega tegi algust Eesti Tehnika Selts (ETS). Selle eestvedamisel alustasid 17. detsembril 1918 tööd ETS Tehnilised Erikursused – seda kuupäeva peab Tallinna Tehnikaülikool oma asutamispäevaks ning 2026. aasta septembris möödub asutamisest 108 aastat. Tehnikaterminite arendamisel osalesid lisaks ETS-ile Eesti Inseneride Ühing ja Tartu Õpetajate Selts. 1933. aastal ilmus esimese eestikeelse tehnikasõnastiku osa „Illustreeritud tehnikasõnastik. I osa. Masinad ja tööriistad“. Sellest pärinevad mitmed tänapäevalgi kasutusel olevad terminid, nagu „keevitama“, „keere“, „liigend“, „pidur“, „sidur“. 1936. aastal pandi ehitusvaldkonnas kirja hulk oskussõnu, millest siiani on kasutusel näiteks „koormus“, „korrus“, „raketis“, „sarrus“, „tarind“. Samuti aitasid eestikeelset oskussõnavara juurutada enne Teist maailmasõda ilmunud kõrgkooliõpikud. Terminitöö järjepidevus Terminiloome ja terminivara korrastamise järjepidevust väljendavad ka terminoloogia- ja teaduskeele konverentsid. Nende hulgas väärivad esiletõstmist Tallinna Tehnikaülikooli terminoloogiakonverentsid. Kuues neist, mis kandis pealkirja „Tõhusa terminitöö nimel. Aruga ja aruta“, toimus 27. veebruaril 2026. Üks pikemat aega tegutsevaid Tehnikaülikooli terminikomisjone on materjalitehnika terminikomisjon, mille tuumikusse on aastakümnete jooksul kuulunud käesoleva kirjatöö autor ning emeriitprofessor Priit Kulu. Alates 1990. aastatest ehk ligikaudu 35 aasta jooksul on loodud nii eesti, inglise kui ka vene keeles ligi 7000 mõistet ning üle 37 000 termini. Terminibaas täieneb igal aastal 200–300 uue mõistega, mille sisu on mitmekeelselt defineeritud. Iga mõiste juurde kuulub määratlus, mida tähistavad terminid varustatakse viidetega. Töö tulemused on avalikkusele kättesaadavad Eesti Keele Instituudi Sõnaveebi portaalis, mis koondab paljude sõnakogude ja andmebaaside keeleinfot. See on oluline töövahend nii õppetöös ja teadustegevuses kui ka laiemalt avalikus ja erasektoris. Terminitöö täpsus Terminitöö tulemuslikkust saab mõõta kvantitatiivselt, vaadates terminibaasis leiduvate mõistete ja terminite arvu, ent sama oluline on täpsus. See tähendab terminite ja käsitletavate mõistete vastavust ning nende ühemõttelist mõistetavust. Täpsuse komponente on kolm: 1) mõisteline täpsus – termini vastavus mõiste määratlusele; 2) ühetähenduslikkus – segadust tekitavate sünonüümide vältimine; 3) normikohasus – vastavus eriala- ja keelestandarditele. Näiteks pole eestikeelsed terminid „tehnika“ ja „tehnoloogia“ sama tähendusega. „Tehnika“ viitab materiaalsetele vahenditele (seadmed, masinad, tööriistad) või oskustele ja töövõtetele, samuti on sel laiem, inseneriteadustele osutav tähendus. „Tehnoloogia“ tähendab meetodite ja protsesside süsteemi, mille abil midagi valmistatakse või saavutatakse, ning on olemuselt kontseptuaalne. Ingliskeelse sõna technology mõjul kasutatakse „tehnoloogiat“ eesti keeles sageli vääriti, näiteks siis, kui kirjeldatakse olukorda, mille käigus investeeritakse uude seadmesse ehk tehnikasse. Teine näide puudutab termineid „väärismetall“ ja „inertmetall“. Inglise keeles kasutatakse mõisteid noble metal ja precious metal, mida on mõnikord ekslikult käsitletud sünonüümidena. Tegelikult põhineb „inertmetalli“ määratlus keemilistel omadustel, samas kui „väärismetalli“ määratlus on majanduslik ja kultuuriline. Kõik väärismetallid on inertmetallid, kuid kõik inertmetallid pole väärismetallid. Sageli tuleb ette olukordi, kus mõiste ja sellele vastavad terminid pole omavahel täielikus kooskõlas ning üks mõiste tuleb jagada täpsuse huvides kaheks või kolmeks eraldi mõisteks. Terminitöö süsteemsus Terminitöö kvaliteedi nurgakiviks on süsteemsus. Mõisted ja terminid eksisteerivad enamasti süsteemis ning moodustavad nn terminipesi. Süsteemselt loodud ja korrastatud terminivara vähendab mitmetähenduslikkust ja vigade tekkimise võimalust. Näiteks üldtermini „lisand“ terminipesas on kuus alaterminit: „tavalisand“, „juhulisand“, „võõrlisand“, „jääklisand“, „mikrolisand“ ja „legeerlisand“. Igal neist on nii eesti kui ka inglise keeles erinev määratlus ning neid ei saa käsitleda sünonüümidena. Süsteemne käsitlus tagab, et igal mõistel on loogilises tervikus kindel koht ja tähendus. Meie tehnikakeelse süsteemsuse üks aluseid on ka pikk kogemus. Tehnikakeele arendamisega on Eestis tegeletud alates 19. sajandi keskpaigast. Eesti oskuskeele arendamine ei katkenud ka nõukogude perioodil ning see jätkub tänapäeval tänu pühendunud õppejõududele ja teadlastele, sealhulgas emeriitprofessoritele ja -dotsentidele. Paraku ei hinnata terminitöö väärtust ja kaalu ülikoolides sama kõrgelt kui teadus- või õppetööd. Noortel õppejõududel ja teadlastel puudub sageli motivatsioon panustada tegevusse, mida akadeemilises karjääris ei väärtustata. See raskendab noorte kaasamist ning on ka üks põhjusi, miks mitmes olulises erialavaldkonnas terminibaasid kas puuduvad või on vähesel määral sisustatud. Terminitööd peaks riigi tasandil süsteemsemalt toetama ning seda ei tohiks jätta vaid väheste entusiastide õlule.