Kas Gröönimaast võib saada Ameerika Ühendriikide 51. osariik?

Kas Gröönimaast võib saada Ameerika Ühendriikide 51. osariik?. 16.01.2026. Pärast seda, kui Ameerika Ühendriikide president Donald Trump lükkas käima Gröönimaa-kampaania, mille taotlus on võtta see Taani valduses olev territoorium enda kontrolli alla, esitas USA Esindajatekoja vabariiklasest liige, Florida osariigist pärit Randy Fine eelnõu, mis muudaks kõnealuse saare Ameerika Ühendriikide 51. osariigiks. Eelnõu teeb võimalikuks „Gröönimaa annekteerimise ja sellele järgneva riikliku staatuse andmise”. Juba alates 2019. aastast on Donald Trump ja mitmed tema administratsiooni liikmed väljendanud sügavat huvi Gröönimaa omandamise vastu ning vastavad plaanid on saanud hoogu juurde pärast seda, kui käesoleva aasta jaanuaris peeti kinni ja toimetati Ameerika Ühendriikidesse Venezuela diktaator Nicolás Maduro. Venezuela operatsioonile on järgnenud ähvardused korraldada samalaadseid aktsioone mitmete Ladina-Ameerika riikide vastu. Donroe doktriin Agressiivsemat välispoliitilist liini Ameerika mandril on hakatud kutsuma „Donroe doktriiniks“ (1823. aasta detsembris deklareeris tollane Ameerika Ühendriikide president James Monroe, et Ameerika Ühendriigid seisavad vastu Euroopa riikide mõjule Ladina-Ameerikas. Seda poliitikat hakati kutsuma Monroe doktriiniks.) Gröönimaa konflikt NATO liitlase Taaniga ähvardab aga oluliselt mõjutada alliansi koostöövõimet ning eskaleerida Ameerika Ühendriikide ja NATO Euroopa liitlaste vahelist vastasseisu. 6. jaanuaril 2026 avaldasid seitsme NATO liikmesriigi (Prantsusmaa, Saksamaa, Itaalia, Poola, Hispaania, Ühendkuningriigi ja Taani) liidrid ühisdeklaratsiooni, mis ütleb, et Gröönimaa kuulub selle elanikele ning territooriumi tulevikku puudutavate küsimuste üle otsustavad ainult Taani ja Gröönimaa. 14. jaanuaril kohtusid Taani välisminister Lars Løkke Rasmussen ja Gröönimaa väliminister Vivian Motzfeldt Washingtonis USA asepresidendi J.D. Vance’i ja välisministri Marco Rubioga, kuid eriarvamused jäid püsima. Donald Trump on põhjendanud Gröönimaa omandamist julgeolekukaalutlustega, vajadusega seista vastu Venemaa ja Hiina tegevusele Arktikas. Tegelikult sõlmiti 1951. aastal Ameerika Ühendriikide ja Taani vahel ulatuslik kaitseleping, mis võimaldab Ameerika Ühendriikidel säilitada oma sõjaväebaase Gröönimaal ning rajada uusi baase, kui NATO seda vajalikuks peab. Praegu tegutseb Gröönimaal Pituffiki (varem Thule) kosmosebaas, mis sealsete raketihoiatus- ja kosmoseseire sensoritega toetab Põhja-Ameerika Õhukaitsesüsteemi (NORAD). Kui praegu on baasis 150 USA sõjaväelast, siis külma sõja aastatel ulatus sealne kontingent 6000 meheni. Keegi võiks president Trumpile meelde tuletada, et nii Taani kui ka Gröönimaa kuuluvad NATO-sse ja igasugune rünnak organisatsiooni liikme vastu käivitab NATO lepingu kollektiivkaitse 5. artikli, seega ei tundu julgeolekuargument saare hõivamiseks väga pädev. Kuid julgeolekukaalutluste varjus ei saa ära unustada Gröönimaa maapõuerikkusi, sealhulgas haruldaste muldmetallide varusid.  (Siinjuures tasub välja tuua, et Eesti on üks väheseid haruldaste muldmetallide tootjaid maailmas. Sillamäel asuv metallurgiaettevõte Molycorp Silmet AS toodab praegu 2–3 protsenti maailmas toodetavatest muldmetallidest ehk umbes 3000 tonni aastas.) 8. jaanuaril toimunud kohtumisel USA naftatööstuse juhtidega ütles Trump: „Me võtame Gröönimaal midagi ette, meeldigu see neile või mitte. Kui me ei saa valida lihtsamat teed (nt ostu-müügitehingut), siis valime raskema tee (ehk sõjalise jõu).” Selline hoiak näitab, et Gröönimaast on saanud president Trumpi kinnisidee. Presidendi administratsiooni asejuht Stephen Miller, kes on tema üks usalduslikumaid nõunikke, toetas Trumpi intervjuus CNN-le: „Keegi ei hakka Ameerika Ühendriikidega Gröönimaa tuleviku pärast sõda pidama.“ Miller argumenteeris, et Ameerika Ühendriigid võivad vajaduse korral kukutada vabalt riikide valitsusi ja hõivata välisriikide territooriume ja ressursse, kuna elame reaalses maailmas, mida valitsevad jõud, vägivald ja võim. Donald Trump on põhjendanud Gröönimaa omandamist julgeolekukaalutlustega, vajadusega seista vastu Venemaa ja Hiina tegevusele Arktikas. Tegelikult sõlmiti 1951. aastal Ameerika Ühendriikide ja Taani vahel ulatuslik kaitseleping, mis võimaldab Ameerika Ühendriikidel säilitada oma sõjaväebaase Gröönimaal ning rajada uusi baase, kui NATO seda vajalikuks peab. Ajalooline huvi Ajaloos on Ameerika Ühendriigid tõstatanud Gröönimaa ostmise küsimust mitmel korral, viimati diskuteeriti sel teemal 1950. aastatel. 1916. aastal ostsid Ameerika Ühendriigid Taanilt 25 miljoni USD eest territooriumi Kariibi meres, mida täna kutsutakse USA Neitsisaarteks. See on USA hallatav territoorium ja seal sündinud elanikud on küll riigi kodanikud, kuid nad on väljaspool Ameerika Ühendriikide poliitilist süsteemi ega osale seetõttu presidendivalimistel. Samuti ei võta Neitsisaarte esindaja USA Esindajatekojas osa Kongressi hääletustest. Viimane tõsisem pakkumine Gröönimaa ostmiseks tehti pärast Teist maailmasõda ja külma sõja künnisel 1946. aastal, kui president Trumani administratsioon pakkus Taanile Gröönimaa eest 100 miljonit dollarit, millest Taani keeldus. Kõik need tehingud toimusid aga ajal, kui suure osa planeedi territooriumist moodustasid veel koloniaalvaldused. Gröönimaa on Taani Kuningriigi koosseisu kuuluv autonoomne territoorium, millel on piiratud suveräänsus. Gröönimaa omavalitsus haldab majandust, sotsiaalteenuseid ja infrastruktuuri, samal ajal kui Taani vastutab territooriumi välis-, kaitse- ja rahanduspoliitika eest. Taani ametliku seisukoha järgi peab Gröönimaa ise oma tuleviku üle otsustama ning Taani austab Gröönimaa iseseisvusreferendumi tulemusi, kui selline peaks aset leidma. Vastavalt 2009. aasta omavalitsusseadusele on Gröönimaal võimalik iseseisvuda saarel toimuva rahvahääletuse otsusel ning Taani parlamendi heakskiidul. Kaasaegse rahvusvahelise õiguse järgi on territoriaalsed muutused võimalikud juhul, kui need on heaks kiitnud kõik protsessi osapooled. Gröönimaa lahkus 1985. aastal küll Euroopa Majandusühendusest, kuid ta on Euroopa Liidu ülemereterritoorium ja Gröönimaa kodanikud on Euroopa Liidu kodanikud. Kaasaegse, inimõigusi väärtustava ühiskonnakorralduse juures tundub kujuteldamatu, et sellise mastaabiga küsimusi lahendatakse puhtalt ostu-müügi tehingu alusel, arvestamata piirkonna elanike soovi. Isegi kui Venemaa annekteeris 2014. aastal Krimmi, korraldasid nad seal kontrollitud rahvahääletuse, mis oleks pidanud andma protsessile legitiimsuse. Kaasaegse, inimõigusi väärtustava ühiskonnakorralduse juures tundub kujuteldamatu, et sellise mastaabiga küsimusi lahendatakse puhtalt ostu-müügi tehingu alusel, arvestamata piirkonna elanike soovi. Isegi kui Venemaa annekteeris 2014. aastal Krimmi, korraldasid nad seal kontrollitud rahvahääletuse, mis oleks pidanud andma protsessile legitiimsuse. Kõikide sõda kõikide vastu Kõik saab alguse Ameerika Ühendriikide presidendi maailmavaatest, mida ta avas hiljutises intervjuus New York Times’ile. Ta tegi selgeks, et tema volituste piiranguid ei määra mitte rahvusvaheline õigus ega rahvusvahelised lepingud, vaid tema ise. Trump väitis, et tema ainus mõjutaja on tema enda moraal, sest kuigi ta ei taha inimestele haiget teha, ei vaja ta selleks rahvusvahelist õigust, vaid kõik on lahendatav presidendi tahtega. Trumpi arusaamisele maailma asjadest viitab ka hiljutine otsus, millega Ameerika Ühendriigid väljuvad 66 rahvusvahelisest organisatsioonist ja lepingust, märkimisväärsem neist ÜRO kliimamuutuste raamkonventsioon (UNFCCC). Donald Trump lähtub puhtakujuliselt 17. sajandi inglise filosoofi Thomas Hobbesi poliitilisest teooriast, mille kohaselt on rahvusvahelised suhted „kõikide sõda kõikide vastu“ ning et sellises olukorras toime tulla, võiks võim koonduda ühe inimese kätte, kes peaks ideaalis olema õiglane ja omakasupüüdmatu ning suutma ühiskonda kontrollida. Psühholoogiaprofessor Ian Robertson Dublini Trinity College’ist selgitab: „On inimesi (mehi rohkem, naisi vähem), keda iseloomustab suur vajadus teisi inimesi kontrollida ja nende üle domineerida (ja vastavalt ka hirm kontrolli kaotada). Kontrollivajadus on üks kolmest põhilisest motivatsioonivajadusest – teised kaks on kuuluvus ja saavutused. Võim teiste inimeste üle rahuldab seda sügavat vajadust.“ Kui loobuda rahvusvahelisest õigusest, jõuamegi isekorralduslikku Mad Max süsteemi, mis vastab president Trumpi nägemusele maailmakorraldusest. Donald Trump lähtub puhtakujuliselt 17. sajandi inglise filosoofi Thomas Hobbesi poliitilisest teooriast, mille kohaselt on rahvusvahelised suhted „kõikide sõda kõikide vastu“ ning et sellises olukorras toime tulla, võiks võim koonduda ühe inimese kätte, kes peaks ideaalis olema õiglane ja omakasupüüdmatu ning suutma ühiskonda kontrollida. Koolikiusajate loogika Tihtipeale apelleerivad populistlikud liikumised ühe või teise muutuse elluviimisel „rahva tahtele“. Hermann Göring selgitas Nürnbergi kohtuprotsessi ajal ameerika psühholoogile Gustave Gilbertile, kes avaldas  kohtuprotsessil süüdistavatega peetud vestlustest hiljem kogumiku „Nürnbergi päevikud“, kuidas hirmukultuuri on võimalik võimu teostamisel ja rahva nimel edukalt ära kasutada: Göring: … Loomulikult ei taha tavalised inimesed sõda; ei Venemaal, ei Inglismaal, ei Ameerikas ega ka Saksamaal. See on arusaadav. Kuid lõppude lõpuks on riigi juhid need, kes määravad poliitika, ning rahvast on alati lihtne kaasa tõmmata, olgu siis tegemist parlamentaarse demokraatia, fašistliku diktatuuri või kommunistliku diktatuuriga. Gilbert: On üks erinevus. Demokraatias on rahval oma valitud esindajate kaudu selles küsimuses sõnaõigus, ja Ameerika Ühendriikides võib sõja kuulutada ainult Kongress. Göring: Oh, see on kõik tore, aga sõnaõigusega või ilma, rahvast saab alati juhtide tahtele allutada. See on lihtne. Kõik, mida pead tegema, on neile öelda, et neid rünnatakse, ja süüdistada patsifiste, et neil puudub patriotism ning et nad tahavad riigi ohtu seada. See toimib samamoodi kõigis riikides. President Trumpi rahvusvaheline käitumine on üles ehitatud survestamispoliitikale (bullying), mis on sarnane koolikiusajate loogikale. Selleks et mõista president Trumpi loogikat, tasub õppida tundma Ilmar Raagi filmist „Klass“ pärit Andersi tegelaskuju, kelle käitumisarsenali moodustavad ähvardused, ebakindluse tekitamine potentsiaalsetes vastastes ning totaalne hirmukultuur, millega sunnitakse nõrgemaid kiusaja tahtele alluma. Siin võime leida sarnaseid mustreid Venemaa presidendi Vladimir Putini käitumisloogikaga. Teatavasti toetub see üsna sarnasele konstruktsioonile, maailmanägemusele, mille puhul mängivad hirmukultuur ja jõuga ähvardamine isegi strateegiliste otsuste elluviimisel üsna suurt rolli. Ameerika Ühendriikide politoloog Zbigniew Brzezinski on märkinud, et hirmukultuur „varjutab mõistuse, tugevdab emotsioone ja teeb demagoogilistele poliitikutele lihtsamaks avalikkust oma soovitud poliitika nimel mobiliseerida.” Hirmukultuuril põhinevat survestamist toetab Trumpi arusaamise järgi tollipoliitika, üks tema peamisi kinnisideid, mille abil ta rahvusvahelisi majandussuhteid korraldab. Kõrgete tollidega ähvardades loodab Trump survestada teisi riike tema tahtele alluma. Selleks et mõista president Trumpi loogikat, tasub õppida tundma Ilmar Raagi filmist „Klass“ pärit Andersi tegelaskuju, kelle käitumisarsenali moodustavad ähvardused, ebakindluse tekitamine potentsiaalsetes vastastes ning totaalne hirmukultuur, millega sunnitakse nõrgemaid kiusaja tahtele alluma. Imperialistliku mõtteviisi taassünd Möödunud aasta novembris avaldati Ameerika Ühendriikide uus julgeolekustrateegia, mis on viidud vastavusse Trumpi administratsiooni põhimõtetega ja võib avaldada sarnast mõju, nagu avaldas „Projekt 2025“ Ameerika Ühendriikide ühiskonna ümberkujundamisele. Uus julgeolekustrateegia ei keera Euroopale otseselt selga, vaid loodab, et Euroopa muutub sarnaselt Ameerika Ühendriikidega üha protektsionismlikumaks ning hakkab tuginema rahvuslikele identiteetidele, mis põhjustavad Euroopa Liidu lagunemise ja üksteisele vastanduvate rahvusriikide tekkimise. Teisisõnu: maailm pöördub taas 19. sajandisse. Uue julgeolekustrateegia põhiprintsiibiks on imperialistliku mõtteviisi taassünd, mille kohaselt kuulub suurtele jõud ja õigus ning väiksemad peavad suurtele alluma. 2019. aasta juulis väitis Trump, et „presidendina on tal õigus teha, mida tahab” ning 2025. aasta märtsis kuulutas, et „tema juhib riiki ja maailma”. Kuigi teatud osa MAGA-liikumisest võibki olla mõjutatud isolatsionalistlikest ideedest ning mittesekkumispoliitikast, siis president seda pole. Uue julgeolekustrateegia põhiprintsiibiks on imperialistliku mõtteviisi taassünd, mille kohaselt kuulub suurtele jõud ja õigus ning väiksemad peavad suurtele alluma. Euroopa valikud ei ole kavandatavate muutuste keerises kerged, sest valida tuleb survestuspoliitikale allumise või sellele vastandumise vahel. Bulgaaria politoloog Ivan Krastev on väitnud, et rahvusvahelise süsteemi põhimõtteid muutes jäävad eelised muutvale jõule, sest vana süsteem pole valmis ennast kaitsma. Survestamispoliitika ei soovi ilmtingimata rakendada sõjalist jõudu, vaid viia pigem ähvarduste ning surve toel rünnatav järeleandmisteni. Selle tagajärjel võib tekkida paralleelreaalsus, millele otsitakse rahvusvahelist toetust. Ameerika Ühendriigid võivad kuulutavad välja Gröönimaa liitumise ja langetada Pituffiki sõjaväebaasis Taani lipu, pärast mida survestatakse teisi riike sellele aktsioonile toetust avaldama, kuni Taani vabatahtlikult Gröönimaalt lahkub. Diktaator Maduro kaaperdamine ei toonud ju Venezuelas kaasa režiimivahetust, vaid Trump kuulutas lihtsalt, et edaspidi kontrollib seda riiki ja selle naftavarusid tema. Venezuela ja Gröönimaa edasiste sündmuste areng saab sõltuma sellest, kuidas reageerivad Trumpi tegevusele nii Euroopa kui ka USA Kongress. Maailma suureneva ebastabiilsuse kõige suurem oht tulebki sellest, et kui muu maailm aktsepteerib Trumpi väljakutse, annab see teistelegi riikidele, sh Venemaale ja Hiinale õigustuse agressiivselt tegutseda, sest kujutagem nüüd ette, kui president Putin esitab analoogilist loogilist konstruktsiooni kasutades Eestile või president Xi Taiwanile üleskutse Venemaa Föderatsiooni või Hiinaga liituda? Kui demokraatia ja rahvusvahelise õiguse printsiip on kõrvale heidetud ning igaüks võitleb oma isiklikust moraalist lähtuvalt nn „rahvuslike huvide eest“, siis olemegi sujuvalt liikunud Mad Max maailma. Maailma suureneva ebastabiilsuse kõige suurem oht tulebki sellest, et kui muu maailm aktsepteerib Trumpi väljakutse, annab see teistelegi riikidele, sh Venemaale ja Hiinale õigustuse agressiivselt tegutseda, sest kujutagem nüüd ette, kui president Putin esitab analoogilist loogilist konstruktsiooni kasutades Eestile või president Xi Taiwanile üleskutse Venemaa Föderatsiooni või Hiinaga liituda?