Ida-Virumaa: teaduse ja tööstuse sümbioosi ootel?

Ida-Virumaa: teaduse ja tööstuse sümbioosi ootel?. 26.11.2025. Tulevikku vaatavad lahendused TalTechi Mehaanika ja tööstustehnika instituudi professori Tauno Otto sõnul on Ida-Virumaale rajatav tööstus 5.0-labor see koht, kus ettevõtted saavad proovida turvaliselt uusi tehnoloogiaid. Fookuses on digitaalsed kaksikud ja keerukate protsesside virtuaalne testimine, mis võimaldavad teha otsuseid suuri riske võtmata. „Eesti ettevõtete tootmisvõimekus võiks olla märksa parem, kui julgetaks investeerida kaasaegsesse tehnoloogiasse. Näidislabor või õppiv tehas aitabki maandada hirme – selles saab proovida uusi lahendusi  enne tootmisfaasi.“ Samas ei piisa ainult tehnoloogiast – vaja on ka vastavate oskustega inimesi. Tartu Ülikooli tehnoloogiainstituudi robootika kaasprofessor Karl Kruusamäe rääkis, et Narva kolledžis käivitunud robootika ja andmeteaduse magistriõppekava vastu tunti suurt huvi ning kohad täitusid hetkega. Tema sõnul on taoline õpe Ida-Virumaale ülimalt tähtis: piirkond vajab tänaseid tootmissüsteeme käigus hoidvaid inimesi, aga ka tulevikus täiesti uusi tehaseid ja tehnoloogiapõhiseid ettevõtteid looma asuvaid inimesi. Aga isegi kui õppureid jagub, peab hilisemgi töökeskkond olema tasemel. Tartu Ülikooli keskkonnatervishoiu professor Hans Orru väitel näitavad võrdlused teiste Euroopa tööstuspiirkondadega, et Ida-Virumaa meeste tervisenäitajad kuuluvad kehvemate hulka. Osaliselt tuleneb see keskkonnasaastest, kuid Orru hinnangul räägitakse liiga vähe töötervishoiust, millel on samuti palju arenguruumi. Üks võimalus olukorda parandada väljendub robotites, kes: „saaksid võtta tulevikus enda peale inimeste jaoks ohtlikke töölõike.“ Virumaa kolledži doktorant-nooremteadur Karle Nutonen ehitab samal ajal masinõppel põhinevat tööriista, mis lubaks tööstusroboteid kiiremalt programmeerida. Idee on lihtne: ettevõte kirjeldab, mida liinilt ootab, ning süsteem genereerib roboti programmikoodi, mida saab digitaalsetes kaksikutes enne tootmisfaasi katsetada. Teaduse lennukus versus tehaste reaalsus Kui ülikoolides räägitakse digikaksikutest, humanoid robotitest ja nutikatest tööriistadest, siis Hanza Mechanics Narva juht Juhan Terasmaa tõmbas juttudele pidurit: Eesti tehased pole tema sõnul suutnud veel täiel määral rakendada isegi olemasolevat automaatikat ja robootikalahendusi, rääkimata ülikoolides testitavatest uuema taseme ideedest. Terasmaa kirjeldas, et Hanza Narvas kasutatakse roboteid ja tehisaru juba laialdaselt – AI toetab freespinkide programmeerimist, aruandlust ja protsesside analüüsi. Ometi on tema meelest väheusutav, et paneelis kõlanud lennukad ideed lähiajal tootmisse jõuaksid. Eesti tööstuse üldpilt on Terasmaa hinnangul liiga ebaühtlane: seadmed pärinevad eri ajastutest, osa tööst tehakse endiselt käsitsi ja andmeid kogutakse katkendlikult. „Ülikoolid peavad kindlasti õpetama tulevikuvisiooni, aga selle kõrval kiputakse ära unustama tänapäeva tehast. Paljud üliõpilased tulevad tööturule teadmisega, justkui lendaksid robotid juba tehastes ringi – ja kohale jõudnult on nad sunnitud küsima, miks meil neid pole.“ „Ülikoolid peavad kindlasti õpetama tulevikuvisiooni, aga selle kõrval kiputakse ära unustama tänapäeva tehast. Paljud üliõpilased tulevad tööturule teadmisega, justkui lendaksid robotid juba tehastes ringi – ja kohale jõudnult on nad sunnitud küsima, miks meil neid pole.“ Tulevikutööriistu toovad tehasesse inimesed Orru nõustus, et eri osapooled pole üksteise tegeliku olukorraga piisavalt hästi kursis: „Ülikoolis istume me laua taga, mistõttu me tegelikult ei pruugi me alati teada, kuidas ettevõttes tootmine käib. Me ei suuda ka kõigega kursis olla.“ Ülikool eeldab, et ettevõtted sõnastaksid selgelt oma vajadused; ettevõtted ootavad samal ajal, et teadlased tuleksid kohale valmis lahendusega. Nii tekibki olukord, kui mõlemad pooled ootavad, et teine astuks esimese sammu. Kriitikat jagus ka tööstusele. Publiku seast võttis sõna Tartu Ülikooli füüsikalise keemia professor Enn Lust, kes meenutas, et mitmed Eesti kõrgtehnoloogilised lahendused on sündinud just siis, kui ettevõtted on olnud valmis ülikooliga riske jagama ja päriselt koostööd tegema. Samas tõdes Lust, et osa firmasid on endiselt piisavalt suletud, et mitte lubada teadlastel näha tegelikke protsesse ega avalikustada isegi  tööstusdoktorantuuri puudutavaid teemasid. Nii jäävad teadmised ettevõtteseinte vahele kinni ja ühiskondlikku kasu ei sünni – ning ülikool ei suuda sellistes tingimustes suurt tehnoloogiahüpet üksinda vedada. Paneelis jõuti ühisele arusaamale, et ettevõtete jaoks ei peitu ülikoolide kõige otsesem väärtus mitte valmislahendustes, vaid inimestes. Kruusamäe sõnul liiguvad teadmised ettevõtetesse just vilistlaste kaudu: „Ülikoolis omandavad teadmisi noored, tahtejõulised inimesed, kes võtavad oma värsked – ja kohati ka ulmelised ideed – ning viivad need ettevõtetesse. See ei tähenda, et humanoidrobot hakkaks juba varsti tootmishoones ringi käima, aga selline perspektiiv on taustal täiesti olemas.“ „Ülikoolis istume me laua taga, mistõttu me tegelikult ei pruugi me alati teada, kuidas ettevõttes tootmine käib. Me ei suuda kõigega kursis olla.“ Tihedam kontakt = parem koostöö Diskussiooni käigus pakuti välja mitmeid lahendusi, mis aitaksid teadusel ja ettevõtlusel teineteisele läheneda. Terasmaa rõhutas, et ei piisa, kui teadlased korra aastas tehaseid külastavad. Nad peaksid jääma tehastesse nädalaks või kaheks, et näha lähedalt praktilisi protsesse, tasemete hetkeseisu ning mitte pelgalt teoreetilist mudelit. Alles siis saab koos asjaosalistega täpselt sõnastada, mida ettevõtetel tegelikult vaja läheb. Samavõrd vajalikuks peeti ühist katse- ja õppimiskeskkonda – tuleb luua õpitehaseid ja jätkata tööstusdoktorantuure. Otto hinnangul pakuvad just õpitehased turvalisi, päriselulisi tingimusi, milles saab testida, eksida, edasi areneda ja tööstusega ühist keelt otsida. Ida-Virumaa puhul mängib rolli ka laiem elukeskkond: Kruusamäe ja Terasmaa märkisid, et kui regioonis puuduvad rahvusvahelised koolid, kaasaegsed korterid ning kodukulud on Tallinna ja Tartu omadest kõrgemad, on siia tippspetsialiste keeruline meelitada. Kokkuvõttes jäi kõlama üldistus, mille kohaselt on Ida-Virumaal olemas tehnoloogiline potentsiaal, kuid teadus ja tööstus peavad hakkama liikuma rohkem ühes rütmis – alles siis pääseb  nii ettevõtete, töötajate kui ka kogu piirkonna jaoks mõjule tuntav kasu. „Ülikoolis omandavad teadmisi noored, tahtejõulised inimesed, kes võtavad oma värsked – ja kohati ka ulmelised ideed – ning viivad need ettevõtetesse. See ei tähenda, et humanoidrobot hakkaks juba varsti tootmishoones ringi käima, aga selline perspektiiv on taustal täiesti olemas.“