TalTechi ettevõtlusprorektor
Elame ajastul, mil iga eksimus paisub avalikkuses mõõdutuks kohtumõistmiseks. Alles siis, kui inimene on meie ühisest tormist langenud, saabub kaastunne. Ometi sõltub meie ühine tulevik neist, kes julgevad otsustada – ja just seepärast peaksime enne hukkamõistu hetkeks mõistma.
Elame ajal, mil paljud teemad lõhestavad ühiskonda. Leplikuks muututakse sageli alles siis, kui inimene on meie hulgast lahkunud.
Mulle meenub üks lugu: elatanud härrasmees nõustus olema korteriühistu esimees. Paraku juhtus nii, et maja katuselt kukkunud lumi vigastas jalakäijat ning juhtum leidis meediakajastust. Avalikus sotsiaalmeedias vallandus äge sõimuvaling, mis viis lõpuks härrasmehe infarkti ja surmani. Ilmus uus uudislugu ning sellele järgnesid kommentaarid stiilis: „Vaene vanahärra, kuidas ometi nii läks.“
Iga inimene on väärtus. Igalühel on õigus oma arvamusele ning eksimusi juhtub. On neid, kelle närvikava on sedavõrd treenitud, et nad suudavad end veenda: ma tulen toime. Aga kui soovid rahulikku elu, on lihtsam mitte võtta vastutust ega teha otsuseid.
Ent ajad on pöörased ja maailm meie ümber muutub kiiresti. Kui me ei reageeri ega otsusta, kipub kõik hääbuma. Otsustamine sarnaneb korvpallimänguga – võid teha väga hea mängu, aga kui vastane viskab teiselt poolt keskjoont korraga kolmese sisse ning põhjustab sellega su kaotuse, ongi võimalikust võidust saanud kaotus, mida tuleb aktsepteerida. Kuni järgmise mänguni.
Paljud olulised otsused sünnivad napi häälteenamusega. Loomulikult pole see mäng – sellest sõltub tulevik. Ent ka spordis toob edu mitte vastaste ründamine ja süüdistamine, vaid oma võistkonna tugevdamine.
Olen seisukohal, et ideid võib rünnata ja seisukohti kritiseerida – aga inimesi mitte. Verbaalne omakohus, mis põhineb puudulikul, ebakvaliteetsel või sihilikult moonutatud taustainfol, viib selleni, et inimesed ei taha ega julge vastutust võtta. Kui me ei hooli üksteisest ega aktsepteeri üksteist, on raske uskuda helgesse tulevikku.
Verbaalne omakohus, mis põhineb puudulikul, ebakvaliteetsel või sihilikult moonutatud taustainfol, viib selleni, et inimesed ei taha ega julge vastutust võtta. Kui me ei hooli üksteisest ega aktsepteeri üksteist, on raske uskuda helgesse tulevikku.
Palun mitte siduda seda mõtteavaldust ühegi konkreetse juhtumiga – igal olukorral on oma nägu. Kirjutise tuum peitub vanasõnas: „Enne mõtle, siis ütle.“
Olen ka ise emotsionaalselt kiirreageerinud. Mingil hetkel taipasin, et pole kohane kirjutada kommentaare või saata e-kirju tuliste esmaste emotsioonide ajel. Kui anda endale aega rahuneda, süveneda teemasse ning hankida lisainfot, olen sageli pidanud tunnistama, et kiire ja agressiivne reaktsioon oleks olnud täiesti sobimatu.
Enne kui hukka mõista, tuleb püüda vähemalt natuke mõista.
