Trialoogi toimetaja
Läänemeri on üks maailma toitainerikkamaid ja samas haavatavamaid meresid, kus liigsed lämmastiku- ja fosforiühendid seavad ohtu kalavarud ja kogu ökosüsteemi. TalTechi doktorant ja neljanda põlve rannakalur Indrek Adler usub, et lahendus peitub looduslikus puhastumises: rannakarbid ja vetikad võivad korraga vähendada liigseid toitaineid, parandada veekvaliteeti ja pakkuda rannakogukondadele uut sissetulekuallikat. Oma teadustöö viib ta ellu AquaVerde nimelise ettevõtte kaudu.
Adleri huvi Läänemere olukorra vastu sai alguse seitsme aasta eest, kui ta märkas harrastuskalurina saagi vähenemist. Teda hakkas huvitama sellise muutuse põhjused. See viis edasi põhjalikumate uurimisküsimusteni: kuidas parandada merekeskkonda ning kuidas tagada kalade ning muu biomassi jätkusuutlik tootmine.
Adleri sõnul on kalavarude languse peamine põhjus keskkondlik. Läänemeri ei ole niivõrd „saastunud“, kuivõrd toitainetest – eeskätt lämmastikust ja fosforist – üle koormatud. Need toitained jõuavad merre põllumajandusliku tegevuse tagajärjel, eriti väetistest pärit ülejääkide kaudu. Läänemeres puudub teatavasti väga uue ja värske vee pealevool, mistõttu kipuvad toitained kuhjuma ja see mõjutab ökosüsteemi negatiivselt.
Adleri sõnul pakuvad Läänemere probleemile lahendust kohalikud liigid, s.t rannakarbid ja vetikad, mis suudavad siduda liigseid toitaineid ning parandada vee kvaliteeti. Nende väärtus on seda suurem, et võõrliike tuleb vältida ning Läänemere riimvesi (mis pole ei mage ega soolane) seab valikuvõimalustele oma piirid.
Miks just rannakarbid ja vetikad?
Adleri väitel suudavad nii rannakarbid kui ka vetikad parandada keskkonda seisundit, kuid eriti tähelepanuväärne on karpide puhastusvõime: „Tegelikult on vee puhastamise seisukohalt keeruline leida söödavatest rannakarpidest efektiivsemat liiki.“
Rannakarbid filtreerivad vett, eemaldavad sellest toitaineid, mille nad oma lihasse ja kesta koguvad. Kuigi Läänemere karbid ei kasva nõnda suureks kui nende soolasemas vees elavad sugulased, iseloomustab neid hämmastav puhastusvõime. Ühe kuni pooleteise sentimeetri suurune rannakarp suudab filtreerida ligi neli liitrit vett tunnis. Sellise efektiivsuse puhul võivad isegi väikese kasvanduse karbid puhastada märkimisväärseid veemahte.
Vetikad, eriti põisadru ja merisalat, seovad samuti toitaineid. Haapsalu lahe katsetes on põisadru andnud häid tulemusi, kuigi teatud liigid, näiteks merisalat, vajavad kasvatamiseks sooja ja kasvavad vaid lühikese perioodi jooksul, mis muudab protsessi keerulisemaks. Vetikate kasvatamisel tuleb neid kaitsta loomulike kahjurite ja konkurentide eest.
Eestis on seni vaid üks toimiv karbikasvatus. See asub Tagalahes, milles kasvatatakse rannakarpe kalakasvatuse kompensatsioonimeetmena. Doktoritöö ja praktilised katsetused aitasid Adleri sammukese edasi – ta asutas koos partneritega AquaVerde nimelise ettevõtte, mille eesmärk oli leida viia laborilahendustele suurem mõõtkava. „AquaVerdele on täna põhimõtteliselt välja antud esimene hoonestusluba Tagalahe karbikasvatusele,“ kirjeldas Adler.
Karpide kasvatamine nõuab täpset ajastust. Substraadid tuleb vette panna kevadel, kui karbid munevad ja vastsed otsivad kinnitumiskohta. Kui see ei toimu õigel ajal, vajuvad vastsed põhja ja hukkuvad. Esmane plaan on panna kasvatusliinid vette järgmisel kevadel.
„Tegelikult on vee puhastamise seisukohalt keeruline leida söödavatest rannakarpidest efektiivsemat liiki.“
Indrek Adler jagas Triavoogis mõtteid rannakarpide rollist Läänemere puhastamisel ja rannakogukondade võimalustest. Foto: Kaire Uusen
Kuidas väärindada karbimassi?
Kuigi karbid on keskkonnale kasulikud, tekib küsimus, mida teha kasvatatud biomassiga. „On selge, et nad on keskkonnale väga head, neid on võimalik siin kasvatada. Aga kohe tekkis küsimus, miks selliseid kasvatusi siin ei eksisteeri – ja põhjus oli, et meil pole kasvatatud massiga pärast mitte midagi peale hakata,“ rääkis Adler.
Läänemere rannakarbid on väikesed ning seetõttu ei sobi nad inimtoiduks nagu suuremad sinimerekarbid. Laboris on aga katsetatud erinevaid töötlemisviise – liha ja kesta eraldamist, purustamist, hüdrolüüsi ning mikroniseerimist, mis võimaldaks kasutada biomassi näiteks täiteaine või loomatoiduna. Adleri hinnangul võiks tulevikus hakata aga karpidest eraldama kõrgväärtuslikke aineid: omega-rasvhappeid, kitiini või glükogeeni.
„On selge, et nad on keskkonnale väga head, neid on võimalik siin kasvatada. Aga kohe tekkis küsimus, miks selliseid kasvatusi siin ei eksisteeri – ja põhjus oli, et meil pole kasvatatud massiga pärast mitte midagi peale hakata.”
Pikem visioon: rannakogukondade uus majandusharu
Adler näeb karbikasvatuses ka võimalust pakkuda rannakogukondadele lisasissetulekut. Tema ideaalstsenaariumis oleks Eesti rannikul hulk karbikasvandusi, mis puhastaksid merd ja varustaksid tootmisüksusi biomassiga. „Nii-öelda vesist põllumajanduspinda, mida saaksime rakendada. on meil ju tegelikult päris palju,“ rõhutas Adler.
Kohapealsed tootmisüksused looksid kasvatajatele turvalise väljundi ning võimaldaksid maksta õiglast hinda. Selline mudel looks tsükli, mis parandaks keskkonna seisundit, teeniks kogukondadele lisasissetulekut ja annaks ettevõtetele võimaluse väärindada biomassil põhinevaid tooteid.
Adler täheldas, et innovatsiooni ei saa jätta ainult erasektori kanda, sest Eesti majandus on väike ja ettevõtetel napib riskantsete projektide jaoks ressursse. Seetõttu peaksid just riik ja ülikoolid töötama välja lahendusi ning pakkuma neid ettevõtetele kasutamiseks.
Rahvusvahelises plaanis on karbikasvatamise katseid tehtud ka Skandinaavias, kuid tulemused on sageli eraettevõtete käes ja avalikkuse ees suletud. See ei lase teadmistel levida ja sunnib teisi kordama samu katseid. „Kui jätame teaduse tegemise erasektori hoolde, kaotame tohutult palju potentsiaali, sest see teadmus jääb ettevõtetesse enamasti kinni,“ ütles Adler.
Adleri sõnul on kõige kasulikum, kui teadustulemused on avalikud ning riik, ülikoolid ja ettevõtted teevad teadmiste leviku osas koostööd. Kuna uusi lahendusi on kallis ja riskantne arendada, peaksid esmased katsetused jääma teadlaste kanda, et ettevõtted saaksid luua hiljem teaduslike tulemuste põhjal toimivaid ärilahendusi.
„Kui jätame teaduse tegemise erasektori hoolde, kaotame tohutult palju potentsiaali, sest see teadmus jääb ettevõtetesse enamasti kinni.”
