TalTechi majandusteaduskonna emeriitprofessor
Nõukogude ajal puudus merelinna Tallinna kesklinnas pääs mere äärde. Esimene mere äärde avanenud läbimurre saavutati tänase Linnahalli rajamisega. Nüüd oleme jõudnud niikaugele, et meil on mere ääres jalutamiseks kasutada meeldivad promenaadid. Korterite müügikuulutustes märgitakse eraldi ära merevaade, mis tõstab kinnisvara hinda. Ent meie kohvikukultuuris kajab mere olemasolu vastu veel väga tagasihoidlikult.
Ilmselt on see juhtunud merest aastatepikkuse võõrutamise tulemusel. Kuid merekohvikute olemasolu on paljudele, sh siinkirjutajale, üks olulisi viise, et avada linn merele.
Mäletan aega, mil meile tulid külla Austria kolleegid, kes soovisid minna mere äärde kohvi jooma. Mul tuli viia nad Tallinna naabervalda Viimsisse, restoran-kohvikusse Paat. Mul polnud südant ütelda, et Tallinnas niisugused võimalused puuduvad, sest see oleks Tallinnale ainult häbi teinud. Õnneks ei saanud külalised aru, et sõitsime naabervalda. Tol ajal (2000ndate alguses) polnudki Tallinnas ühtegi merevaatega kohvikut.
Mäletan aega, mil meile tulid külla Austria kolleegid, kes soovisid minna mere äärde kohvi jooma. Mul tuli viia nad Tallinna naabervalda Viimsisse, restoran-kohvikusse Paat. Mul polnud südant ütelda, et Tallinnas niisugused võimalused puuduvad, sest see oleks Tallinnale ainult häbi teinud.
Teatud aastatel tegutses Tallinna Lauluväljaku mereväravas, täpsemalt Pirita-poolse piletikassa hoones pisike merevaatega kohvik. Nimetatud kohviku plusside hulka kuulus vaade, neist oli hästi näha Tallinna Vanasadamasse siirduvaid ja sealt väljuvaid suuri laevu. Tänu alatasa mööduvatele laevadele oli merevaade pidevas muutumises ja see pakkus huvi.
Halva näitena sellest ajast meenutan Stroomi randa rajatud rannahoonet, mille merepoolses osas asus rannatarvete laenutus, kohvikuaknad avanesid aga maa poole, mistõttu polnud merd nendest näha. Võttis aastad aega, enne kui rannahoone lammutati, ning käesoleva aasta lõpuks peaks valmima uus, kaasaegne hoone. Loodan, et arhitekt kavandas kohvikuaknad ikka mere poole. Siit järeldus, et iga mereäärne kohvik pole veel merekohvik.
Mäletan, et mitu aastat tagasi reklaamiti seoses merepäevade korraldamisega Noblessneri sadamas avatavat merekohvikut. Kuna tookordne reklaam pakkus huvi, läksin merekohvikut külastama. Kohvitassi taga istudes ma aga kahjuks merd ei näinud, sest kohvikulaudade ja mereäärse kai vahel seisis üks jaht, mis varjas ära kogu merevaate. Sai ainult vaadata, kuidas üks mees jahi kallal nokitses.
Aastad on möödunud ja nüüd tegutseb Noblessneri sadamas mitu kohvikut ja ilusa ilmaga naudib veeäärset vaadet suur hulk külastajaid. Mõnikord ei jätku kohvilauda istumiseks isegi kohti.
Veel tuleb nimetada Pelguranna tänava ja mere vahel paiknevat F. M. Dostojevski pubi-restorani. Sealsetest suurtest akendest avaneb meeldiv vaade, mis annab võimaluse merd nautida. Kohvijoomise võimalusi merevaate nautimise saatel leiab ka Piritalt ja Meriväljalt.
Russalka ootab merekohvikut: kasutamata võimalus Tallinna promenaadil
Tallinnal on Pirita tee ja Reidi tee ääres praegu väga ilus, mitme kilomeetri pikkune merepromenaad, kuid Piritast Vanasadamani puudub merekohvik. Tõsi, üles on seatud automaadid, millest saab jooke osta, samuti on nimetatud lõigul olnud mitmeid müügikioskeid, kuid puudub avara väljavaatega merekohvik. Rõhutan sõna „merekohvik“, mitte „mereäärne kohvik“.
2019. aasta 29. novembril avati Reidi tee ning selle projekti kohaselt on Russalka juures asuvale maa-alale nähtud ette merekohvik, olgugi et möödunud viie aasta jooksul pole suudetud seda projektiosa realiseerida. Siinkirjutajale on sellise abituse põhjus teadmata. Koos Reidi tee ehitusega veeti tulevase kohviku asukohta vajalikud insenerivõrgud, nende abil paigaldati sinna WC. Nüüd asendati see avar WC sama ülesannet täitva kolme kitsukese plastmasskastiga, aga merekohviku idee on unustuse hõlma vajunud!
Miks on vaja Russalka juurde merekohvikut? Põhjuseid on palju, tõstan esile vaid mõned. Esiteks liigub seal palju inimesi, ilusa ilmaga ulatub ööpäevane jalakäijate ja jalgratturite arv nelja tuhandeni. Teiseks avaneks sinna rajatavast kohvikust haruldaselt huvitav vaade sadamasse saabuvatele ja sealt lahkuvatele laevadele. Sadamat külastavad igapäevaselt Helsingi ja Stockholmi vahet liikuvad liinilaevad, lisaks neile aga ka turismihooajal sõitvad suured ja uhked kruiisilaevad. Meri ja laevad teevad Tallinnast merelinna ja selle nautimiseks ongi vaja klaasseintega merekohvikuid, milliseid leiab meie ülemerenaabritelt Helsingist. Kolmandaks oleks õhtusel ajal, kui õues läheb hämaraks ja jahedaks, võimalik nautida merekohvikust neidsamu suuri laevu tulesäras. Selline võimalus pakuks kindlasti huvi paljudele, sealhulgas kaugemalt tulijatele, külalistele, kellel puudub igapäevane kokkupuude mere ja laevadega. Neljandaks on vihmase ja tuulise ilmaga võimalik kohvikus istudes vaadelda valges vahus lainete möllu. Viiendaks saaks koos kohvikuga rajada ka normaalse WC.
Muide, Russalka piirkonnas asus enne sõda kohvik ja seoses 1949. aastal koostatud „Kadrioru randa Pirita tee äärde ehitatava kohvik-tantsupõranda ümbruse haljastuse planeerimise ja merekalda tugimüüri projektiga“ plaaniti Russalkast ca 100 meetrit Pirita poole vabaõhu kohvikut, millega oleks kaasnenud võimalus veeta aega nii välitingimustes kui ka siseruumis. Kõrvale oli planeeritud autoparkla ja pallimängu plats. Täna saame 1949. aasta projekti taustal öelda, et on olemas tulevase kohviku asukoht koos insenerivõrkudega, on hea juurdepääs, autoparkla ala, laste mänguväljak koos pallimängimise võimaluse ja nelja kiigega, väike sportimisala ja tantsupõrand, kus leiavad lisaks tantsimisele aset ka mitmesugused muud ettevõtmised. Puudub ainult kohvik!
Tallinnas käib võitlus võimu pärast ja iga uus koalitsioon peab ennast eelmisest paremaks. Kas ikkagi suudetakse aastaid tagasi ja mitme projektiga kavandatud merekohviku idee lõpuks ellu viia? Seda näitab tulevik – loodetavasti ei jää seoses eelseisvate valimistega idee teostus järjekordselt venima.
Tallinnas käib võitlus võimu pärast ja iga uus koalitsioon peab ennast eelmisest paremaks. Kas ikkagi suudetakse aastaid tagasi ja mitme projektiga kavandatud merekohviku idee lõpuks ellu viia? Seda näitab tulevik – loodetavasti ei jää seoses eelseisvate valimistega idee teostus järjekordselt venima.
Kohvikuprojekti realiseerimiseks võiks kasutada hoonestusõiguse võimalust, s.t lasta mõnel eraettevõttel konkursi korras ja projektiülesande alusel merekohvik ellu viia. Siis oleks linnapoolsed kulud minimaalsed, need asenduksid hoopis tuludega. Tulemuseks oleks väga käidavas ja olulises kohas asuv merekohvik, mis teenindaks inimesi nii Tallinnast kui ka mujalt.
